Ilmi Kolla

Eve Annuki väitekiri "Ilmi Kolla ja tema aeg" (2006)

http://dictionnaire.sensagent.com/Ilmi_Kolla/et-et/

http://www.parnupostimees.ee/2366453/ilmi-kolla-nukrad-hetked-vallu...

Temast (fotoga) - https://kultuur.postimees.ee/7787090/nadala-luuletaja-ainus-voimalu...

http://www.dreamsgarden.net/things/ilmi_kolla.doc

Ilmi Kolla tütarlapselik luulemaailm

Mina räägin poetess Ilmi Kollast ja teemaks on mul täpsemalt Ilmi Kolla tütarlapselik luulemaailm. Ilmi Kolla sündis 4. juunil 1933. aastal Pärnus. 7-klassilise kooli lõpetas ta Pärnu lähedal Surju külas; edasi õppis ta Pärnu Lydia Koidula nimelises keskkoolis. Peale seda töötas ajalehe Säde toimetuses. Keskkooli ajal avastati tal algav kopsuhaigus, mis tema edasist elu tugevalt mõjutama hakkas. Ta pidi viibima palju sanatooriumites ja haiglates.

Kuna Kolla elutee jäi väga lühikeseks, ei jõudnud ta luuletajana täielikult välja areneda – ta lahkus oma kõige viljakamal perioodil. Ilmi Kolla astus luulemaailma ühel dramaatilisel ajaperioodil – sõja ajal. Juba varases noorukieas hakkas Ilmi luuletusi kirjutama ja need olid üllatavalt sügava sisuga; looduse ja koolimiljöö kõrval kirjeldas ta ka tõsisemaid probleeme seoses eluga. Esimese luuletuse kirjutas ta teadaolevalt 13-aastaselt.

Tsiteerides Silvia Nagelmaad: „Ilma Kolla näib olevat olnud neid loomuseid, kellel on nii palju loomulikku luuletungi, et ta võinuks värsivormis mõeldagi.” Ilmi Kolla oli siiras, impulsiivne ja tundliku loodusetajuga. Ta luuletustes vaheldub masendus ekstaasiga; lapselik üleolemine oma east – justkui elamisrutt.

Ta pidi kirjutama ka palju tellimustöid, enamasti ühiskondlikel teemadel – see aga ei läinud kokku tema lüürilise natuuriga ja need luuletused tundusid tihti liialt kampaanialikud. Ilmi Kolla on ise selle kohta kirjutanud: „Kui ma ometi saaks kord puhtalt, rikkumatult paberile selle tule, mis mind piinab.” Tellimustöid võttis Ilmi seega pigem kui kohustust ja mõnigi kord jäi nende sisu seetõttu välja arendamata. Samas töid, mida ta tõepoolest teha tahtis ja armastas, nendesse suhtus ta karmilt ja nõudlikult. Nende kallal töötas ta visalt.

Luuletaja eluajal ei ilmunud mitte ühtegi luulekogu, alles peale Ilmi Kolla surma, 1957. aastal avaldas tema sõbranna Lehti Metsaalt õhukese vihiku pealkirjaga „Luuletused”. See sisaldab luuletusi Kolla lemmikteemadel, nagu nt loodus, armastus, igatsus. Samuti ka ühiskondlikke luuletusi ajastu vaimus, luuletusi ülistamaks tööd ja ühiseid töötalguid.

Kolla isikut ja luuletusi on kirjeldatud ka kui „tütarlapselikult siiraid”. Tal puudub poos, sest ta looming on täiesti loomulik ja ehtne. Luulekogusse on sihilikult valitud luuletusi, mida võib Ilmi Kolla vaimus nimetada „tütarlapselikult” siirateks ja avameelseteks. Esindatud on ka igatsuse motiiv, mis minu arvates tundub Ilmi Kolla loomingus kõige tõelisem. Samuti lisab poetessi traagiline elulugu sellistele luuletustele veel oma tähenduse.

Luuletustes on ka elujanu – soovi elada veel ja käia armsaks saanud kohtades. Nõnda maalibki Kolla puhtaid ja kaasakiskuvaid kujutlusi loodusest, mis viivad lugeja maailma, kus kirjutaja ka ise viibis.

Kuna luuletaja looming kajastab enam-jaolt looja enda elu ja on seotud kindlalt luuletaja mõttemaailmaga, siis on arutletud ka selle üle, missugune oli Ilmi Kolla inimesena. Üheltpoolt oli ta tõesti tütarlapselik, impulsiivne, püsimatu, ent samas ka ratsionaalne ja ennast ise majandav. Nimelt iseseisvus ta üpris noorelt juba ja omandas sellega seoses ka teatud küpsuse. Palju on Ilmi Kolla iseloomu kohta vihjeid saadud ka tema kirjade kaudu, mida ta saatis oma perekonnale ja sõpradele.

Nõukogude ajal sattusid palju teosed tsensuuri alla. Nõnda on ka Ilmi Kolla mõningate luuletustega, mis tooksid temas ehk esile ka naiselikuma poole. Seega ei saagi päris lõplikult väita, et Kolla luulemaailm on üdini tütarlapselik. Kindlasti on selles ka teisi külgi, mida pole päevavalgele toodud. Lihtsalt tolleaegse korra järgi sobis maalida temast just selline portree – noorelt surnud poetess, kelles põles tütarlapselik luuletajahing. Temas olnud naiselik ja erootiline pool jäeti seega mainimata.

Kolla elulugu on sarnane romantilisele kujutlusele tüüpilisest luuletajast, kes sureb noorelt raskesse haigusesse. Mida ligemale ta liikus surmale, seda kirglikumaks läks tema elutahe. Kolla puhul ongi nõnda, et ta jääb justkui igaveseks selleks tütarlapseliku maailmavaatega luuletajaks ja nõnda teda ka mäletatakse.

Ilmi Kolla suri 18. detsembril 1954. aastal Kivimäe haiglas pärast rasket operatsiooni. Üheks tema tuntumaks luuletuseks on „Nukrad hetked”, mille ta kirjutas umbes aasta enne oma surma. Selle leidis üks palatiõde luuletajast järelejäänud paberite hulgast. Nõnda alustas luuletus, mida kaua aega peeti Ilmi Kolla kõige viimaseks luuletuseks, oma teekonda.